SEPA, IBAN, SWIFT ja nii edasi ja nii edasi. Mõisteid, mis maksete ja ülekannetega seostuvad, on terve pikk rida.

Naljaga pooleks võib ju öelda, et vahet pole, mis värvi on kass, peaasi, et hiiri püüab. Ometi, nagu selgub kas või Venemaa pankadele kehtestatud SWIFT-koodide süsteemist väljaarvamisega, võib nende mõistete taga peituv mõjutada oluliselt paljusid pangatoimingute tegijaid.

Kuna tegemist on maksesüsteemide põhimõistetega, kirjeldamegi siinkohal, mida need lühendid enda taga peidavad.

SEPA

See lühend tuleneb nimest Single Euro Payments Area, mis tähendab eesti keeles ühtset euromaksete piirkonda. Maksed liiguvad seal esmaspäevast reedeni, välja arvatud riigipühadel, ja võtavad aega üldjuhul kolmest viie tunnini. Kui makse teha pärast kella 16.30, jõuab see saajani järgmisel tööpäeval.

Tegemist on Euroopa Liidu riike, Islandit, Liechtensteini, Monacot, San Marinot, Norrat ja Šveitsi ühendava süsteemiga, kus maksed liiguvad, nagu tegu oleks siseriiklike ülekannetega. See käib nii raha liikumise aja kui ülekandetasude kohta.

Selle süsteemiga on seotud umbes 7000 panka, makse- ja e-raha asutust ning kasutajaid on sellel üle 500 miljoni inimese.

SEPA välkmaksed

Välkmaksete süsteemiga ühinemine pole erinevalt tavamaksete süsteemist kohustuslik. See tähendab, et kui tegemist on alla 100 000 euro suuruse maksega, jõuab raha ühelt arvelt teisele kümne sekundiga, olgu öö või päev.

Seitse Eesti panka on sellega siiski liitunud, nagu ka rohkem kui 2000 Euroopa makse- ja finantsasutust pea veerandsajast riigist. Välkmaksed moodustavad umbes kümme protsenti kõigist SEPA ehk ühtse euromaksete piirkonna ülekannetest.

IBAN

Selleks, et üleeuroopalisi SEPA-makseid lihtsalt teha, on võetud kasutusele pangaarvete ühtne standardvorm IBAN (international bank account number, e.k. rahvusvaheline pangakontonumber). IBANi pikkus varieerub riigiti, maksimaalselt võib see olla 34 numbri pikkune. Eestis on koodi pikkuseks 20 numbrit.

See algab kahetähelise riigi markeeringuga, mis Eesti puhul on EE, nagu kõigile pangaülekannet teinutele on ilmselt juba teada. Sellele järgneb kahekohaline kontrollnumber ja siis neljakohaline pangale antud kood, mille järel on pangatähis ja unikaalne kontonumber.

Prantsusmaal on süsteem üles ehitatud teisiti. Pärast tähist FR järgneb kaks kontrollnumbrit, siis viiekohaline panga kood, seejärel konkreetse pangakontori tähis, pangakonto enda number ja lõpuks riiklik marker.

Lisaks Euroopa riikidele kasutavad seda kontonumbristandardit ka muud maailma riigid, näiteks Brasiilia, Kasahstan, Saudi Araabia ja teised.

Üldiselt tuleb tänapäeval enamikus Euroopa riikides pangakonto number esitada IBANi formaadis, kuid kõiki vajalikke andmeid teades saab selle teisendada rahvusvahelisele kujule veebikalkulaatori abil.

SWIFT ja BIC

Kui SEPA süsteem on kasutusel Euroopas, siis sealt väljapoole ja eurost erinevates valuutades arveldamiseks on kasutusel kooditüübid SWIFT (Society of Worldwide Interbank Financial Telecommunication, e.k ülemaailmne pankadevaheline finantstelekommunikatsiooniühendus) ja BIC (bank identifier code, e.k. panga tuvastuskood). Need on kasutusel sisuliselt kogu maailmas, igal pangal ja finantsasutusel on oma kood.

See koosneb kaheksa tähe ja numbri kombinatsioonist. Koodi abil ongi võimalik tuvastada, millisesse asutusse ülekanne jõudma peab. Selle koodi esimesed neli tähemärki on panga tunnuskood, järgmised riigikood (Eestil taas EE), edasi tuleb asukohakood ja lõpus kahekohaline pangakontori kood.

Tegemist on rahvusvahelise panganduse ühe võtmeelemendiga, mis tagab, et maksed jõuavad õigesse panka, ükskõik millises maailma otsas nad asuvad.